Tere, sügis

Sügisesed puud tööle minnes…

Ja töölt tulles…

Kuidas aru saada, et sügis on Kanadasse jõudnud? Selle järgi, et kõrvitsat pannakse igale poole, kuhu on võimalik kõrvitsat panna: maiustuste, saiade ja kohvi sisse, sokkide mustriks ning T-särkidele, vaateakendele ja ilutoodetesse…ning mis peamine – juurviljalettidele. Igas mõõdus ja sordis. Lihtsalt tule ja osta!
Kõik oleks loomulikult imeline, kui mulle vaid kõrvits maitseks….

Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis on Halloween ameeriklaste ja kanadalaste jaoks üks olulisemaid pühi, millest see komme kõik kohad ”kõrvitsastada” tulebki. Ka Starbucks pakub selliseid temaatilisi jooke nagu Spiced Pumpkin Latte ja Chilli Mocha. Kui esimene oli minu jaoks ebameeldiv maitseelamus, siis teine oli lausa imeline – võttis suu pikaks ajaks õhetama ja oli rammusalt šokolaadine.
Teenindaja küsis kenasti, kas me tahaksime mõnda kõrvitsamaitselist keeksi, muffinit või koogitükki ka kohvi kõrvale.

Christine kurtis tööl mõni päev tagasi, et tal on suur mure – tema 15-aastane tütar Serena tahab minna Halloweeni ajal trick or treatima, aga keegi tema eakaaslastest ei taha kaasa minna, sest peavad seda liiga ”titekaks”. Nõustusin mõttes selle neiu eakaaslastega – kui sul on meetripikkused geelküüned ja kahekordsed kunstripsmed, siis sinu koht ei ole 10-aastaste laste seas kommi nurumas. Üksi ei julenud tüdruk minna.
,,Nojah, eks ma lähen siis tütrega kaasa,” ütles Christine ja ma purskasin naerma, sest olin kindel, et ta teeb nalja. Selgus, et ta ei teinud.
Kanadalased on üleüldse oma laste suhtes liiga klammerduvad. Christine’i vanem 19-aastane tütar  Emily läks septembris ülikooli Pheonixisse, mis on Vancouverist umbes 4tunnise lennusõidu kaugusel. Emily oli ülikoolis viibinud täpselt 2 päeva kui juba sai Christine telefonikõne, kus tema hüsteerias laps nutta lahistas, kurtis, et tal kurk valutab ja tahab koju tagasi. Ema ostis lennupiletid ja läks nädalaks ajaks oma täisealist tütart põetama.

Muideks, kas te teadsite, et Kanadas ei tohi seaduse järgi alla 15-aastane üldse üksi kodus olla. Ja hoidku veel selle eest kui laps peab iseseisvalt bussiga või jala kooli minema! Milline õudus! Ei taha mõeldagi sellele…

Just sel põhjusel jõuavad mu kolleegid minust tihtipeale 10 minutit hiljem tööle, sest laps on ju vaja kooli viia.

Suvel jõudis alati keegi enne mind tööle, kuid ühe korra, millalgi augustis, juhtus nii, et jõudsin kohale 8:30 (kui algab ametlikult tööaeg) ning mitte kedagi polnud kontoris. Ma olin väga üllatunud ja avasin kalendri: ,,Palun ära ütle, et ma tulin kogemata laupäeval tööle!” palusin ma näpuga kuupäeva otsides. Tundes ennast, ei imestaks ma absoluutselt kui ma unise peaga end näiteks pühapäeval tööle veaksin. Õnneks oli siiski reede ja umbes 20 minutit hiljem hakkasid ka ülejäänud kolleegid tööle tiksuma. Väidetavalt oli lihtsalt kusagil maanteel mingi avarii, mis kogu liikluse Richmondi kinni pani.

Üldiselt mulle meeldib enne teisi tööle jõuda, kuid paraku seostub sellega üks väikene stressitekitav asjaolu. Nimelt kui kliendid näevad, et kontori poeosas põleb tuli ja uks on lahti, siis tulevad nad ju loomulikult sisse. Mina müügitöö ja klientidega kokku ei puutu (välja arvatud meili teel, kui ma neile kavandeid saadan), mistõttu ei tea ma, kuidas seal poes see asi üldse käib. Olgu, ma oskan kasutada kaarditerminali, aga kuhu peab mingi templi lööma või arve saatma või allkirja küsima… pole õrna aimugi! Niisiis ongi paaril korral juhtunud nii, et mina istun kenasti oma kabinetis arvutis ja kuulen, et poe osas tilistab keegi kella. Lähen vaatama ja leian leti äärest ühe naisterahva.
,,Tere! Tulin oma tellimusele järgi!” Niipalju ma teadsin, mismoodi on laos kaubad sorteeritud – kus asuvad valmis toodangud ja, kus alles valmistamist ootavad tooted. Küsisin, mis nimele tellimus on vormistatud ja läksin seda otsima. Seda ma õnneks ikkagi oskasin, aga mida nüüd edasi teha? Järgnevad 10 minutit olid rusuvalt piinlikud, sest ma pidin talle tunnistama, et ma pole tegelikult sales staff, vaid graphic artist ning me peame ilmselt ootama, kuni tuleb inimene, kes teab, mida järgmiseks teha :D. Mu elu pikimad 10 minutit, ausõna. Me lihtsalt seisime seal- tema teeskles,e t vaatab poes mingeid medaleid ja mina lõhkusin samal ajal mullikilet. Lõpuks jõudis ülemus tööle ja päev oli päästetud.

Kui ma juba hakkasin siin tööst rääkima, siis on väga keeruline seal tervislikult toituda kui ülemus-teeb-lõuna-välja päevadel on laual sellised asjad:


Olgu, ülemisel pildil võib juba näha edusamme pisut korralikuma toitumise suunas…

Lisaks toovad ülemused vähemalt kolm korda nädalas kõigile Tim Hortonsist muffineid ja saiakesi ning Marlonil on kombeks täiendada laoruumi lauda suure karbitäie browniedega.

Tegelikult ei ole vahet, mida sa sööd, vaid kui palju sulle endale sellest alles jääb: