Kuna Simo tädipoeg Miikael/Michael oli meile juba pikemat aega promonud, kuidas Torontos saab nädal aega tasuta jõusaalis käia, otsustasime tennised ja dressid kotti visata ning sammud esimese lähemalasuva spordisaali poole seada.
Michael ütles, et tema on oma tasuta korrad juba ära käinud, isegi vist kunagi mingit raha ka maksnud, aga lepingu lõpetanud, mistõttu peab ta targalt skeemitama, et maksmata sisse saada.
Umbes poole maa peal avastasin, et olin oma id-kaardi maha jätnud ja tõdesin nördinult, et minul jääb tänane treening vist küll ära. Eestis küsitakse alati dokumenti kui esimesele n-ö proovipäevale tuled, et vältida võimalust järgmine kord uuesti tasuta tulla. Michael lubas minu eest mesijuttu ajada – äkki ikka lasevad ilma dokumendita ka.
Jõudsime administraatori laua juurde ning Michael nõjatus laia naeratusega leti äärele.
,,Tere päevast! Kuidas läheb? Tulime tenni! Tõin oma sõbrad ka kaasa, et näidata neile linna parimat jõusaali!” Admin naeratas ja uuris, kas Michael ise varem on juba seda konkreetset jõusaali külastanud.
,,Noh, tegelikult olen küll. Aga vaadake, need kaks eestlast on siin esimest korda ja vajavad kedagi omale appi juhendama. Ma mäletan veel isegi kui alles Kanadasse kolisime. Ikka nii raske oli harjuda ja kõik on nii võõras ja keeruline. Ma arvan, et ma peaksin praegu nendega kaasa minema. Tutvustan natuke masinaid ja näitan erinevaid treeningsaale.”
Uskuge või mitte, aga see ”iba” toimis sajaprotsendiliselt ning mõne minuti pärast astusime kolmekesi täiesti tasuta väravast sisse.
Täitsime ka mingi ankeedi, panime allkirjad ning saime vastu 3-päevase tasuta pääsme. Ma ei tea, mis nädalasest paketist Michael meile küll rääkis? Aga vahet pole, vähemalt saime tasuta.
Igatahes. Lõpuks suruti meile veel mingisugune tasuta 200-leheküljeline raamat pihku. Tegemist oli ühe kanadalaste poolt jumaldatud trenniguru biograafilise teosega, mis kubises erinevatest nõuannetest ja tundus esmasel lehitsemisel üpris igav. Kaane peal ilutses guru ise – hirmus koledate hammastega kortsus vanamees, kes väidetavalt ka selle jõusaali kunagi lõi ning nüüd loorberitel puhkab. Ei mõjunud inspireerivalt, aga good for him!
Kui hommikul vaevlesin pigem energiapuuduse käes ning tundsin, et ma kohe üldse ei viitsi ennast trenni vedada, siis saali minnes muutus minu tuju kardinaalselt. Ma ei tee praegu nalja. KÕIK naisterahvad (justnimelt naised, sest mehed tundusid olevat jõusaali varem näinud), kes selles ruumis viibisid oleks mahutanud 6 mind ning ruumi oleks jäänud veel ülegi. Minu isa nimetaks neid ilmselt hellitavalt moosipallideks. Kui Tallinnas Golden Clubis käisid ainult väga heas vormis naisterahvad, siis siin olin MINA kõige peenikesem ja sportlikum. Kui selline teadmine ei motiveeri, siis mis veel, eks?
Samuti võis täheldada, et ameeriklased teevad, mida iganes, et inimesi treenima saada. Kuidas muidu seletada arvutimängude mängimise võimalust trenažööridel ning kinosaali, kus võis vägivaldset vanglafilmi vaadates rattal tuharad pringiks vändata.
Sest vanakooli moodi treenimine on vaid troppidele.
Üllatused sellega ei lõppenud. Kas keegi võiks mulle selgitada, miks on igas duššikabiinis pingid? Kes ennast üldse istudes peseb? Või ongi need mõeldud nendele ülekaalulistele, kes põhiosa treeninguajast vett kulistavad ja telefonis istuvad? Noh, sel juhul peaks ju toolid ära korjama… ?
Ja teine minu jaoks väga veider avastus oli see, et kõik riietuvad kusagil dušši all mitte oma kappide ees. Ma ei kujuta ette, miks on niriseva vee all aluspükse jalga sikutada parem kui näiteks kuivas keskkonnas, aga mina sellele provokatsioonile igatahes ei allunud. Läksin nagu tõeline idaeuroopa mats muiste, rätik ümber ja dušigeel käes, oma kapi juurde ja asusin riideid vahetama. Mind vaadati nagu pagulast Tartus, aga nii hästi ma veel siin integreerunud ei ole, et duši all riietuda. Ja eks see nõuab pisut osavust ka, et mitte libastuda või riideid mitte maha pillata. Ma ei tea, mina tahaks ikkagi kuivade riietega koju minna.
Tulles tagasi selle ülekaalu probleemi juurde, siis ega siin on seda päris keeruline vältida ka. Astun Wallmarti ja mida ma kohe värava ees näen? Glasuuritud sõõrikud, värvilised muffinid ja ”ainult täna 20% soodsamad” 2 kilosed kommikarbid. Kui tahad tervislikuma toiduni jõuda, pead selle takistusraja läbima ning tõenäosus murduda on päris kõrge.
Piimatoodeteleti vastas asuvad Nutella kreemid ja maapähklivõi, maitseainete letist võid leida ka magusaid siirupeid, sealhulgas ka nende oma kohalikku vahtrasiirupit. Mina igatahes lõpuks murdusin ja tundsin, et ma ei suuda elada ilma vahtrasiirupiste pannkookideta. Sa võid ju tahta tervislikult toituda, kuid selleks EI TOHI tulla poodi tühja kõhuga ning lisaks peab sul enne supermarketisse tulekut olema kindlaks tehtud, mida sa õhtuks süüa plaanid teha. Selline asi, et tulen poodi ja vaatan-mõtlen siin, mida ma süüa tahan, ei tule kõne allagi. Te ei kujuta ette ka, mis rämpsu nad müüvad. Kõige külmavärinaid tekitavam lett on see sügavkülmutatud toitude lett – küll leiab siit burgerit (koos saia, pihvi, juustu ning kõige muuga, mis sinna vahele käib), küll keemilise maitsega juustukooki (Simo ostis üks päev, sest pilt pakendil oli ju ilus ning kellele ei maitseks juustukook värskete marjadega? Nüüd higistame selle ilgelt magusa rõveduse kallal juba kuuendat päeva. Seda, kas suudame enne Vancouverit sellega kuidagi ikkagi hakkama saada või jääb see siia Lysannale ”maiustada”, näitab ainult aeg).
Me olime targad ning võtsime juba enne poodi tulekut otsuseks teha hautatud juurvilju ja kala. Kui juurviljad võis veel kuidagi üles leida (need on neil ka enamjaolt juba valmistükeldatud ja ära pakitud), siis kalavalik on meil eestis isegi ühe X-ga Maximas parem. Veise-ja sealiha hõlmavad paraku aga lõviosa lihatoodete sektorist. Eraldi sektsioon on ka moslemitele, kus pakutakse halal liha.
Hüva, kuna eelarve on piiratud, pidime võtma 10 dollarilise vikerforelli tüki asemel kana. Sealsamas tabas mind aga järsku tohutu sprotiisu. Värske sai, toorjuustu, sproti ja tomatiga tundus sel hetkel nagu paradiisi hõrgutis, mistõttu asusin usinalt sprotikonservi otsima. Noh, vähemalt sardiinegi siis.
Aga ei, neil oli ainult tuunikala, mis pole ju üldse… see. Pettunult läbisin taas kassa juurde jõudmiseks ”ahvatluste riiulid” ning nentisin, et tervislik toitumine on Ameerikas tõepoolest täielik katsumus.
Lõpetuseks kirun juba mitmendat päeva adapteri puudumise üle. Meil on Simoga kahepeale vaid üks, mille ta Eestist kaasa võttis, minul aga pole ühtegi. Siiani oleme vennalikult jaganud, sest sharing is caring, aga tahaks ikka oma isiklikku. Mina arvasin,e t adapteri leiad siit nii,e t astud suvalisse supermarketisse ja tood koju. Igatahes Wallmartist ja dollaripoest ei leidnud ma ühtegi, mis oleks sobinud minu euroopa laadijaga. On siis vaja need laadija otsad igalpool erinevad teha? Mis seal ikka, alla ma igatahes ei anna, äkki mõnest elektroonikapoest saab.
Homme on plaanis otsida üles ka mõni vene pood, sest ma tahan oma neetud sprotte!
Canada, eh? 